Miks eestlane õpib prantsuse keelt
Prantsuse keel on Euroopa teine enimõpitud võõrkeel ja ametlik keel 29 riigis. Eestlastele avab see töö rahvusvahelistes organisatsioonides, õpingud Prantsusmaal ja Belgias ning reisimise ilma tõlgita.
Eesti hääldussüsteem aitab: märgid é, è, ê loetakse alati ühtmoodi ja prantsuse le, la, les toimivad nagu umbmäärased artiklid, mida eesti keeles pole. Raskemad on ninavokaalid (an, on, in) ja prantsuse 'r' — sellepärast on igal sõnal transkriptsioon.
Prantsuse kirjakeel on loogilisem kui näib: hääldusreeglid on küll omamoodi, aga järjepidevad — kes korra teab, et -ent lõpus ei hääldu ja 'ch' on 'š', loeb enamus tekste suhteliselt kindlalt.
Eestlase jaoks on tuttav ka see, et prantsuse keel armastab täpsust: kus eesti keel ütleb 'ma lähen', eristab prantsuse keel je vais, je pars ja je m'en vais — igaüks oma varjundiga. Sellised nüansid ei tule raamatust, vaid korduvast sõnade kohtumisest päris lausetes.
Sõnavara ja grammatika eestlasele
Komplektid katavad 4 300+ sagedasemat prantsuse sõna teemade ja CEFR-i tasemete järgi, igaüks eestikeelse tõlke ja transkriptsiooniga. Grammatika läbib A1-st C2-ni: artiklid le/la/les, omadussõnade ühtlustamine, passé composé vastu imparfait, subjonctif — kõik selgitatud eesti keeles.
Tüüpilised lõksud: sugu tuleb õppida koos sõnaga (lõpp -tion on peaaegu alati naissooline, -ment meessoost — see aitab), kõnekeel tõmbab kõike kokku (je ne sais pas kõlab nagu 'šepa') ja minevik jaguneb passé composé ning imparfait vahel — erinevus, mida eesti keel märgib teisiti.
Tegusõnade süsteem tundub hirmuäratav, kuni muster selgub: kolm korrapärast rühma (-er, -ir, -re) katavad üheksa tegusõna kümnest ja ebakorrapärased õpitakse eraldi sõnadena. Passé composé ehitatakse avoir või être abil — j'ai mangé, aga je suis allé — ja valik järgib liikumist ning oleku muutust.
Asesõnad on omaette seiklus: y ja en asendavad terveid fraase, keskmine ja lõplik asesõna seisavad tegusõna ees ning kõnekeeles kõlab see loomulikult. Eestlane, kes on harjunud sõnajärje paindlikkusega, peab siin leppima fikseeritud järjekorraga — aga ka see harjub kiiresti.
Hea uudis on sõnade pere: kui tead võrd 'port', tunned ära porter, transport, important ja importable. Prantsuse sõnatuletus töötab eesti keele omaga sarnaselt — üks juur, palju võtteid — ja see teeb sõnavara laiendamise kiiremaks, kui nimekiri tundub.
- Sagedusribad A1–B2 — kõigepealt enimkasutatud sõnad
- Temaatilised komplektid reisideks, tööks ja igapäevaks
- Iga sõna eestikeelse tõlke ja transkriptsiooniga
Kuidas AtoC-ga õpitakse
Üks treeningsessioon võtab paar minutit: uued sõnad tulevad tõlke ja transkriptsiooniga ning treeningud — tõlge, paaride ühendamine, kuulamine — kinnistavad mälu. Sessioon lõpeb kohvipausi jooksul.
Hajutatud kordamine toob sõnad tagasi täpselt siis, kui need hakkavad hääbuma: alguses tihti, hiljem harva. Grammatika on tasemete kaupa — igal teemal on eestikeelne selgitus ja kohesed harjutused.
Kuulamine tuleb kaasa loomulikult: kui sõna on kord päris häälduses kuuldud, jääb see kinnimist rohkem kui kümmekond lugemist. Rakenduse treeningud mängivad hääldust igal sammul — ja rõhuvad seda, mida eesti kõrv kõige rohkem segab: ninavokaale ja sidet sõnade vahel.
Kümme kuni viisteist minutit päevas hoiab koormuse väikese ja mälu kõrge: seeriad, XP ja sõprade edetabel muudavad õppimise harjumuseks. Hind on lihtne: AtoC on täiesti tasuta — komplektid, grammatika ja harjutused avatud; ainus piirang on energia, mida tellimus suurendab.
Erinevus sellega, kuidas keelt koolis õpetati, on lihtne: siin ei ole kodutöid ega eksameid, vaid lühikesed sessioonid, mis sobivad hommikukohvi, bussisõidu ja õhtuse vaheaega. Prantsuse keele õppimine ei nõua suurt tahtmist — ta nõuab regulaarsust, ja regulaarsust toetavad väikesed igapäevased võidud.
Eksamid: DELF, DALF, TCF, TEF
Kasulik ka tunnistuste jaoks: sagedusribad kattuvad DELF-i, DALF-i, TCF-i ja TEF-i sõnavaraga kuni B2 tasemeni ning grammatika katab kõige sagedamini kontrollitavad teemad — sood, ühtlustamine, ajad ja subjonctif.
Eksamivormid kontrollivad nelja oskust: kuulamist, lugemist, kirjutamist ja rääkimist. Igapäevane sõna- ja grammatikatöö loob aluse, millele seejärel asetuvad näidisülesanded — tunnistust taotlev peaks lisama harjutusülesandeid tavapärasele rütmile.
DELF ja DALF on diplomid eluks ajaks, TCF ja TEF on testid, mida nõutakse sageli immigratsiooni ja ülikooli jaoks. AtoC ei ole eksamikursus, aga tema sõnavara- ja grammatikatase langeb kokku sellega, mida need eksamid kontrollivad — ja see on hea lisaväärtus neile, kes kunagi taotlema hakkavad.
Tee esimesest sõnast
Tüüpiline rütm: nädal A1 komplekte ja lihtlauseid, siis sõnad ja grammatika paralleelselt — üks grammatikateema pluss uus komplekt päevas, ülejäänud on kordamine. Progress paistab rakendusest endast: lõpetatud komplektid, grammatikatasemed, päevade seeria.
Mõne nädala pärast tulevad arusaamised: televiisorist kostub tundmatud sõnad, postimehe pealkiri loeb ennast ise, ja keegi ütleb midagi, millest saad aru ilma tõlkimata. Need väikesed hetke on see, mille pärast keelt õpitakse — ja nad tulevad peaaegu alati varem kui arvad.
Prantsuse kultuur aitab teel: filmid, chansons'id ja toit on käepärast — kes kohtab õpitud sõnu päris sisus, kinnistab need kaks korda kiiremini. Õpitud fraasid tasub valjusti öelda: prantsuse keel on keel, kus suu lihasmälu on tõesti pool teadmist endast.